Kontsert: Franz Ferdinand @ Tallinn Õllesummer

Käisin eile Õllesummeril, sest esines mu üks lemmikutest: Franz Ferdinand ehk ühtlasi ka ainus põhjus seda (joomis-)kultuuriüritust vabatahtlikult külastamaks. Pool tundi varem kohale jõudes, hinges õrn lootus, et selleks puhuks on tavaline Õllesummeri kuulajaskond puuduvast huvist esineja vastu, mis ei ole just tüüpilise festivalikülastaja cup of tea, tahaplaanile tõmbunud ning asendunud FF-i austajatega, võtsin koha sisse suhteliselt lava juures, millel parasjagu heli paika seati. Kui mu ajataju mind ei peta, alustati poole 11 paiku, nagu lubatud. Koos bändi lavaleilmumisega läks selle ees lahti täielik hüsteeria ja trügimine. Iga sekundi jooksul kesmiselt üks obadus pähe, siis selga. See selleks.

Ferdinand alustas igatahes täie mõnuga, mis keris tuure kogu etteaste vältel, saateks publiku laul, huilged, plaksutused,ühesõnaga kõikvõimalikud sedasorti asjad. Ettekandele tulid paljud tuntud lood, mida ka rahvas toredasti kaasa teadis laulda ja mida oodati. Samuti ka uued lood, mis olid vägevad ja sunnivad mind(ja ma arvan, et kindlasti ei ole ma ainus) huviga albumit ootama. Pikemale osale järgnes väikene paus, mille ajal lavaesine kaunis kärsituks muutus, aga seda suurem oli jällenägemisrõõm, kui uuesti lavale astuti ja suure kätemere saatel jätkati.

Meeldis, kuidas rahvaga suheldi ja see, et nad poetasid sekka ka eestikeelseid lauseid ja jätsid endist ka selle külje alt vaadatuna väga muhedade kujude mulje. Eriti hea meel oli ja on mul selle üle, et hoolimata oma suurest edust, ei ole nad kaotanud oma ehedust, mis on siiski suhteliselt haruldane. Aga see ongi see, mis teeb õige indie muusika selleks, mis ta on.

Erilised kiidusõnad helile, mis oli igati hea. Ja muidugi Franz Ferdinandile, kes oli ootustele vastavalt suurepäraselt hea ka lives. Elamus.

Tulles tagasi publiku jurde, siis selles osas panin oma lootustega natukene mööda- tavalisi õllesummerijorsse, kes polnud bändi nime varem isegi kuulnud, oli ikka küll. Oli ka neid, kes seda kaine peaga elusees ei kuulaks, nagu kõrvalseisvate inimeste suust kuulsin.

Esineja jaoks on aga täpselt vastupidi, ma oletan. Alati on hea meel, kui on suudetud kohale tuua mitmekümnetuhandepealine publik, kes ei pelga elada kaasa.

Siiski olen ma kindel, et Õllesummer on sellisele artistile nagu FF , kelle looming on niivõrd suures osas käsikäes käinud kujutava kunstiga, olles ise veelgi suurem kunst, täiesti vale koht. See viimane seik kõlab justkui iseenesestmõistatavana, olles üheks osaks kogu seekordset esinemist puudutavast väiksemastki jutust. Tuua kunst kesk inimesi, kes seda ei mõista või mõista ei taha. Olgu ajendiks siis raha, läbimüük või mis iganes muu taoline. Seda ei pea õigeks, vähemalt mina mitte. Isiklikult oleks palju parem olnud seda nautida koos normaalsete, kuulajate ja sõbralike inimestega, kes oleks selle eest nõus maksma keskmist kontserthinda 500.- või 600.-. Elamus oleks loomulikult veelgi suurem olnud. Võtkem eeskujuks nende paari-kolme aasta tagune kontsert Rock Cafe-s, mis toimunuks vaid tuhandele kuulajale, kes on kindlasti rohkem väärt publik, kuid mis kahjuks ära jäi. Selle ärajäämise mainisid nad, muuhulgas, ka eile laval ära.

Hoolimata muhust peas ja sinikatest seljal, on mul väga hea meel, et sain sellest osa, olla just seal, kus olin, näha neid asju, mis nägin, veenduda Nende headuses ja kuulda, kuidas tõelised kuulajad ei saanud laulujuppi "This fire is out of control, I`m gonna burn this city, burn this city!"oma peast välja ja et mul õnnestus ka paari hetke enamvähem rahuldavalt pildile jäädvustada, seebikarbi kohta. Ja Franz Ferdinandile veelkord suur kummardus!