Bänd: Stars

Mõtlesin täna midagi natukenegi kasulikku teha ja pühendada väikese nurga siit sellisele toredale indie pop-i hõngulisele avastusele nagu seda on Montrealist pärit Stars. Tegelikult olen natukene üllatunudki, et nendest niivõrd vähe räägitud on. Või tont seda teab, kuidas teiste maadega lood on. Igatahes on nende kohta öeldud "ilusa muusika ansambel" ja mina arvan ka, et see lause sobib nagu rusikas silmaauku.
Stars ise on koosseisult selline:
Torquil Campbell, Chris Seligman, Amy Millan, Evan Cranley, Patrick McGee. Nagu näha võib, on tegelikult tegu päris tuntute nägudega, sest Campbell, Millan ja Cranley on juba tuntud Broken Social Scene`i ridadest, lisaks on esimene tegev ka Memphises ning Millan isegi tuntuim sooloartistina. McGee näitlejana ning Seligman pidavat bändi kõige huvitavam osa olema. Kokku tegutsenud pea 8 aastat. Selle jooksul ilmutanud 4 albumit :"Nightsongs"(2001), "Heart"(2003), "Set Yourself on Fire"(2004) ja "In Our Bedroom after the War"(2007). Kahel aastal Juno nominendid(Junod- Kanada artistidele jagatavad muusikaauhinnad).
Ilus, kaasahaarav, mõneti küll Broken Socian Scenele sarnane, ent siiski piisavalt omanäoline.
Myspace on neil ka vägagi tore ja nö "harju keskmisest" kuulatavate lugude arvult üle. Tasuks kindlasti pilk ja kõrv peale visata.
Nendele, kel selleks aga viitsimist, tahtmist,oskusi või hoopis midagi kolmandat pole, on siin vaatamiseks paar videot, täpsemalt kaks. Head kuulamist/vaatamist!

Stars- Look Up


Stars- Your Ex-Lover Is Dead

Kontsert: Franz Ferdinand @ Tallinn Õllesummer

Käisin eile Õllesummeril, sest esines mu üks lemmikutest: Franz Ferdinand ehk ühtlasi ka ainus põhjus seda (joomis-)kultuuriüritust vabatahtlikult külastamaks. Pool tundi varem kohale jõudes, hinges õrn lootus, et selleks puhuks on tavaline Õllesummeri kuulajaskond puuduvast huvist esineja vastu, mis ei ole just tüüpilise festivalikülastaja cup of tea, tahaplaanile tõmbunud ning asendunud FF-i austajatega, võtsin koha sisse suhteliselt lava juures, millel parasjagu heli paika seati. Kui mu ajataju mind ei peta, alustati poole 11 paiku, nagu lubatud. Koos bändi lavaleilmumisega läks selle ees lahti täielik hüsteeria ja trügimine. Iga sekundi jooksul kesmiselt üks obadus pähe, siis selga. See selleks.

Ferdinand alustas igatahes täie mõnuga, mis keris tuure kogu etteaste vältel, saateks publiku laul, huilged, plaksutused,ühesõnaga kõikvõimalikud sedasorti asjad. Ettekandele tulid paljud tuntud lood, mida ka rahvas toredasti kaasa teadis laulda ja mida oodati. Samuti ka uued lood, mis olid vägevad ja sunnivad mind(ja ma arvan, et kindlasti ei ole ma ainus) huviga albumit ootama. Pikemale osale järgnes väikene paus, mille ajal lavaesine kaunis kärsituks muutus, aga seda suurem oli jällenägemisrõõm, kui uuesti lavale astuti ja suure kätemere saatel jätkati.

Meeldis, kuidas rahvaga suheldi ja see, et nad poetasid sekka ka eestikeelseid lauseid ja jätsid endist ka selle külje alt vaadatuna väga muhedade kujude mulje. Eriti hea meel oli ja on mul selle üle, et hoolimata oma suurest edust, ei ole nad kaotanud oma ehedust, mis on siiski suhteliselt haruldane. Aga see ongi see, mis teeb õige indie muusika selleks, mis ta on.

Erilised kiidusõnad helile, mis oli igati hea. Ja muidugi Franz Ferdinandile, kes oli ootustele vastavalt suurepäraselt hea ka lives. Elamus.

Tulles tagasi publiku jurde, siis selles osas panin oma lootustega natukene mööda- tavalisi õllesummerijorsse, kes polnud bändi nime varem isegi kuulnud, oli ikka küll. Oli ka neid, kes seda kaine peaga elusees ei kuulaks, nagu kõrvalseisvate inimeste suust kuulsin.

Esineja jaoks on aga täpselt vastupidi, ma oletan. Alati on hea meel, kui on suudetud kohale tuua mitmekümnetuhandepealine publik, kes ei pelga elada kaasa.

Siiski olen ma kindel, et Õllesummer on sellisele artistile nagu FF , kelle looming on niivõrd suures osas käsikäes käinud kujutava kunstiga, olles ise veelgi suurem kunst, täiesti vale koht. See viimane seik kõlab justkui iseenesestmõistatavana, olles üheks osaks kogu seekordset esinemist puudutavast väiksemastki jutust. Tuua kunst kesk inimesi, kes seda ei mõista või mõista ei taha. Olgu ajendiks siis raha, läbimüük või mis iganes muu taoline. Seda ei pea õigeks, vähemalt mina mitte. Isiklikult oleks palju parem olnud seda nautida koos normaalsete, kuulajate ja sõbralike inimestega, kes oleks selle eest nõus maksma keskmist kontserthinda 500.- või 600.-. Elamus oleks loomulikult veelgi suurem olnud. Võtkem eeskujuks nende paari-kolme aasta tagune kontsert Rock Cafe-s, mis toimunuks vaid tuhandele kuulajale, kes on kindlasti rohkem väärt publik, kuid mis kahjuks ära jäi. Selle ärajäämise mainisid nad, muuhulgas, ka eile laval ära.

Hoolimata muhust peas ja sinikatest seljal, on mul väga hea meel, et sain sellest osa, olla just seal, kus olin, näha neid asju, mis nägin, veenduda Nende headuses ja kuulda, kuidas tõelised kuulajad ei saanud laulujuppi "This fire is out of control, I`m gonna burn this city, burn this city!"oma peast välja ja et mul õnnestus ka paari hetke enamvähem rahuldavalt pildile jäädvustada, seebikarbi kohta. Ja Franz Ferdinandile veelkord suur kummardus!

Sigus Rós "Með suð í eyrum við spilum endalaust"

20. juunil ilmus Sigur Ros`i album, mis küll juba mõnda aega ennem netis päris avalik oli ja sai isegi just siis nii mõnigi kord läbi kuulatud. Ja peaks ütlema, et mulle see meeldib. Hoolimata sellest, et osad laulud on võtnud teise, uuema suuna, mis erineb küll sellest, mida võib leida eelmistelt albumitelt. Ühesõnaga leiab uuelt rohkem vokaali, võib-olla veidikene lihtsamad meloodiad ja midagi omast pop-muusikale. Paljudele vanadele fännidele see "uus suund" üldse ei meeldi. Mõned arvavad, et midagi uut on positiivne vaheldus. Mina arvan seda, et see plaat suurendab oluliselt kuulajaskonda. Igatahes kindlasti on see midagi head, müstilist ja loodushõngulist.
23. augustil on aga päris nemad ise meie rõõmuks Rock Cafes. Varsti peaks kuskile ilmuma ka täpsem info, aga ütleme nii, et võib vaikselt säästma hakata selle pileti jaoks.

Ja siin on lugu " Gobbledigook", mille video küll kahjuks oma naturaalsuse pärast ära keelati, kuigi ma ise ei leia küll sellisel keelamisel mõtet. Kunst on kunst. Igatahes siit uus ja halvem video.

Kontsert: Massive Attack

Eile, üheksandal sai see kauaoodatud kontsert toimuma. Ootused olid juba ammu erinevate intervjuude ja artiklite põhjal kõrgele seatud. Publiku suurust ma ette ennustama ei hakanud, aga kui pool tundi enne algust kohale jõudsin, oli vaatepilt suhteliselt mannetu: umbes viiskümmend inimest suurepinnalise parteri erinevatesse nurkadesse ära paigutunud. Tegin ise sedasama.

Pedigree ajaks oli saali olukord natukene paranenud. Täitsa hea oli, ainult heli annaks ikka soovida, aga eks see ole üks Saku Suurhalli põhivigadest, millest alati juttu on. Pärast soojendaja üheksat lugu oli paus, tegemaks MA jaoks laval ettvalmistusi. Oli tunda, kuis rahva kannatamatus iga minutiga järjest rohkem välja näitamist leidis ning lõpuks, kui peaesineja lavale tuli, said na tubli tervituse osaliseks. Algustati kahe uue looga: All I want ning Marooned, millele järgnes lühikese introga Teardrop, mida paljud alguses kaasa hakkasid laulma, aga see rauges üsna pea, sest esitus oli tõesti kuulamistväärt, ilus. Uued lood kõlasidki suures osas enamasti nn. esimeses pooles vaheldumisi vanade "hittidega" ning said uskumatult hea vastuvõtu osaliseks, mida uute lugude puhul eriti tihti ei juhtu, eriti siinmail. Lõpus kõlas palju teada-tuntud lugusid, millele taustaks vägevad visuaalefektid(eriti jäi silma lennukite väljumisaegade tabloo ning maakera mudeli alusel marsruutide esitamine) ja loomulikult tekstid ning lühikesed, ent mõjuvõimsad sõnad. Muljeltavaldav.

Publik erines totaalselt tüüpilisest Suurhallipublikust, pidades selle viimase all silmas tuhandeid infralähedastel sagedustel kriiskavaid teismelistemasse, mis moodustavad tavaliselt umbes 70% publikust, aga mitte sellest ei tahtnud ma hetkel rääkida. Tegemist oli enamjaolt tõeliselt tõeliste inimestega , kes nautisid lavalt tulevat sama palju kui esinejad ise, igaüks täiesti omal erilisel moel. Plaksutati südamest ja kui karjuti, tuli ka see samast kohast. Muidugi oli ka neid, kel polnud vist üldse aimu, kuhu sattutud oldi, aga neid on alati igal kontserdil.

Tulles Massive Attacki enese juurde tagasi, oli see ehtsus, mis sealt tuli täiesti kirjeldamatu, võimsad hääled, bassid, trummikäigud ja erinevad vokaalid, mis olid kõik väga head. Erilist kiitmist väärib helikvaliteet, mis peaesineja puhul oli Suurhalli kohta ikka väga puhas ja tasemel.

Kõik see läbimõeldus, alustades riietuse , lõpetades visuaalidega, aga samas hetkelisus, et kõik sünnib otse, kohapeal pooleteise meetri kaugusel, oli elamus, mis pani ennast unustama ja lihtsalt suu ammuli vaatama-kuulama. Oleks seda tegevust veel tundide kaupa jätkata tahtnud, aga heade asjadega kipub ikka olema nii, et saavad ruttu läbi.

Pärast kontserti olid emotsioonid rahva hulgas laes, niipalju kui olen sel teemal vestelnud, kuigi pean kurvastusega tunnistama, et ei oma just eriti palju tuttavaid, kellele MA üldse meeldiks, aga vähemalt on mõningadki.

Igatahes loodan, et nad ise jäid siinse publikuga ja kontserdiga rahule, võime ju nüüd ametlikult öelda, et oleme ühed esimestest, kes uusi lugusid ja kontserti natutida said. Ja ka mina võin tõõmuga öelda, et üks parimaid seninähtud kontserte, julgeks isegi öelda, et oligi parim. Igatahes Eesti mõistes ennenägematu, -kuulmatu. Lummav ning jõuline, tugeva sõnumiga ja puudutas igaüht, pani mõtlema. Fantastiline!

Jään uut plaati suure huviga ootama.

S-L:

All I Want

Marooned

Teardrop

16 Seeter

Risingson

Kingpin

Mezzanine

Harpsichord

Red Light

Inertia Creeps

Safe From Harm

Marakesh

Angel

Unfinished Sympathy

Dobro